ja leian sellise asja. loen läbi ka kommentaarid. või noh, nii palju kui jaksan. ja jõudu on mul vähe. nii et palju ei loe. sest tõsine kurbus tuleb peale: kurat, kas tõesti ongi olemas selline “keskmine”? keskmine eestlane, keskmine mees, keskmine naine? teeb ju kurvaks, eks? mina, loll, olen kogu aeg mõelnud, et iga inimene on millegi poolest üle keskmise, mistõttu ta kesmise kategooriasse ei mahu kuidagi. tuleb välja, et eksisin… sest näe, inimeste arusaamised on nii keskmiselt ühekülgsed: ühed keskmised arvavad, et teised keskmised on lollid jne. oska siis nüüd olla või arvata…
aga asjast endast. inimesed kurdavad, et näe, elamispinda pole kuskilt võtta jne jnt. ning mis tuleb välja: eestlase jaoks on elamispind (või siis vastuvõetav elamispind) ainult see, mis on isiklik, MINU OMA. ja vot näed, neid ei võimaldata kohe kuidagi. minul tekkis aga jälle küsimus, et mis on viga üüripindadel? kallis? no vabandust. kallim kui 30 aastat pangalaenu maksta? inimesed, otsutage ometi kord ära, mida te tegelikult tahate… mitu inimest tõi kommentaarides näite nõuka-ajast, kus igal inimesel oli õigus elamispinnale, ning mis mingite seaduste järgi olevat ka praegu olemas. no ma ei tea, tõenäoliselt ongi. ka tollal ei käinud asi nii, et niipea kui tahtsid, said omale sobiva pinna. ka tollal üüriti kortereid eraomanikelt (tõsi, väikestes mahtudes). ja nõus, tollal oli munitsipaalkorterite osakaal oluliselt suurem 
loogiline, kortermajad kuulusid ju riigile nõus, munitsipaalmaju peaks rohkem olema, üürihinnad peaksid parema kontrolli ja järelevalve all olema, ja kindlasti see kõik ka mingil hetkel juhtub. aga maksta tuleb ikkagi. turuhindade järgi. vastavalt võimalustele.
hakka või jooma.
Posted by jospel 
