vastu õhtut kisub jamaks. nagu ikka. olemine läheb kehvemaks, und ei ole (ja ei taha unerohtu ka võtta), pea valutab. tahaks midagi, aga ei tea, mida. või tsiteerides üht kunagist head tuttavat: ‘tahaks kedagi, aga keda, ei tea… ja keda tean, ei taha…’ nii hull see asi õnneks muidugi ei ole, aga tõusujoones liikuva temperatuuriga on mõnus kõik asju palju mustemates värvides näha kui nad tegelikult on. ja nii ma siis vedelengi siin, kuulan telekat (vaadata ei viitsi), püüan vahepeal uudiseid lugeda (seni kui silmad kannatavad), teen teed, joon teed, suhtlen minimaalselt (samal ajal hullumoodi suhelda tahtes). üldse pole mõnus, nagu kunagi varem juba öeldud sai.
koolitulistamine on minust kuidagi väga jälgi jätmata mööda läinud. mingil arusaamatul põhjusel jätab külmaks. ja kõhutunne ütleb, et see ei jää viimaseks. nähtavasti on vaid aja küsimus, mil taoline jama meilgi lahti läheb. lugesin täna neid artikleid nii meilt kui soomest, ja hakkasin mõtlema, et kodanikul, kes väitis, et meedia teeb taolistest tolgustest kangelased, on absoluutselt õigus. ja mida rohkem me seda arutame, seda rohkem järgmised sellest hoogu saavad. ja varsti… plõks-plõks ja laipu tuleb.
saia reklaam on lahe.
saaks asjad selgeks ometi kord. oleks muresid vähem.
Posted by jospel 
