kepivend lumevangis

noh, kui sa praegu meeletust lumekogusest, mis igal pool maas on, ei kõnele, siis pole sa mingi tegija. fun, eks igatahes, minul õnnestus ta ka ära kogeda. lumi siis.
et logistiliselt mõned asjad nädalavahetusel muutusid, sattusin mulgimaale vana sõberi juurde. päris maale. et mitte öelda metsa. ja nägin-kuulsin veel mitmeidki tegelasi, keda üle 10 aasta trehvanud pole. igast naljakaid asju juhtub. ja siis… siis tuli lumi. pühapäeval. ootamatult, nagu igal aastal. mis iseenesest on muidugi tore, aga kui 50 meetrit peale väratit auto lihtsalt põhja peale rippuma jääb, enam nii vahva ei ole. traktor abiline asi. edasi, viljandi peale. bussi peale. 15 km raadiuses mitte ühtegi tulukest. selge. paistab, et voolukatkestus on suurem, pikem ja pidevam. savi. viljandi. tuled põlevad. elu käib. lund on… noh, pehmelt öeldes kõvasti. bussijaam. kergelt mattunud. ja siis, oh rõõmu ja värki… bussid ei välju. äge. kiire otsus: autoga tartusse. päädis selle otsuse täideviimine tõsise labidatöö ja kilomeetrite pikkuse autorivi vahtimisega. vajalikud kõned õigetele inimestele… ja eile lõunaks saingi päriselt tööle.

aa, ja selle kepiga on see värk, et… noh, mu vaene vasak jalg, mis juba kaks korralikku laksu sel aastal saanud on, sai kergelt väänata. see on see asi, kui saapapaelu kinni ei keera. seega, mõnda aega käin nüüd kepiga. mis ilmastikku arvestades on ühtpidi abiks, teistkülge jälle natuke tülikas. aga ehk saab nädala lõpuks ikka korda jälle.

vot nii.

ja muidu on ka tore.