hakkasin täna mõtlema, kui palju on tegelikult asju, mida inimesed ikka teevad, aga mida mina teinud ei ole. ega neid palju kokku tulegi, aga ühtteist ikka leiab. ja on ka selliseid asju, mida ma nähtavasti kunagi ei tee. või noh… never say never, nagu ütlesid vanad roomlased. mida ma siis teinud ei ole? ma pole kordagi oma pojaga kalal käinud. esiteks pole selleks väga palju võimalusi, teiseks mulle lihtsalt ei meeldi kala püüda. ma pole kunagi saanud ennast niikaugele, et mõni ülikool lõpuks ära lõpetada. ei viitsi. ei näe vajadust. ma pole kunagi tapnud inimest. jumal tänatud, ja loodetavasti ei teki selleks ka kunagi vajadust. kas ma üldse suudaksin? seda ei tea kunagi enne, kui moment käes on. ma pole kunagi õpetanud oma tütreid valssi tantsima. ja see on asi, millest mul isegi päris kahju on. nüüd on nad juba suured… ma pole kunagi sukeldunud veekogusse/basseini vmt, kus ujuvad haid. miks peakski, eks? ma pole kunagi päästnud uppujat (ma ei oska isegi korralikult ujuda) ega last põlevast majast (pole juhust olnud). kindlasti on hästi palju asju, mida ma veel teinud ei ole. mis siis. ma olen rahul sellega, mida ma teinud olen, ja kindlasti on veel asju, mida ma teen. lõbus. ahjaa, ja mid pole kunagi varem koondatud 
millega jõuan sinnamaale, et olen siis nüüd töötatööline. ja nagu praktika on varemgi näidanud, on mul kõige rohkem igast tegemisi just siis, kui mul tööd pole. tegemisi saab lähinädalatelgi oi kui palju olema. pole ka paha, tegelt.
kaineid päevi on 200 ligi. võiks ndaga rahul olla, või mis? lugemine on tegelt viimastel päevadel väga sassis, sest igapäevaselt netis ei käi, ja kalendrisse ei tõmba juba ammu riste. hea on tõdeda, et isegi isu pole olnud. kui paar üksikut momenti välja arvata.
võru, muide, imeb vilinal. iseenesest pole mul ei võru ega võrumaa vastu midagi (ega ma muidu siin pidevalt jõlguks, eks ole), aga kui sa oled sunnitud passima võru linnas, oodates, kuni su autot monditakse, ning pead omale neljaks-viieks tunniks tegevust leidma, siis on see masendav koht, eriti kui sul seal tuttavaid ka käepärast ei ole. see selleks.
viimased päevad (nagu pea kõik nädalavahetused viimasel paaril kuul) on läinud hullumeelse muruniitmise tähe all. ja lõppu pole veel näha. samas, pean tunnistama, see isegi päris meeldib mulle. naudin asja omal pisikesel perverssel moel. ja õnneks on selleks enamasti ka ilma olnud. ning võin vabalt habemeajamisteenust pakkuma hakata. trimmeriga. nii spets olen.
mmm, meelde tuli kurtsin hiljaaegu colgate’i üle. noh, et nad ei anna oma kopraonule piisavalt tööd, mistõttu kodanik meile kena tammi ojale ehitanud on. paar päeva tagasi tahtsime tšekkima minna, et kuidas seis on, kuna me hiljaaegu seda tammi üsna usinalt lammutasime (ja va säravmuna usinalt jälle mättaid asemele tassis). noh, loodus oli vahepeal vahele seganud, ning oja ujutas tänu suurtele vihmadele korralikult üle, ja kuna niit oli kenasti vee all, ei olnud meil vähimatki võimalust kindlaks teha, mis seis on. kuid arvestades voolukiirust, ei usu ma, et sellest tammist enam midagi alles ongi.
vot. ja nüüd veel natuke teleka ees, ning siis magama ära. või lugema. või ristsõnu lahendama.
mingi päev peaks minema verd andma. verekeskus saatis juba kutse. noh, eks ma siis lähen.
karva olen kasvanud. hakkan maamehestuma.
ahjaa, rabarokal ka ei käinud.
edit: käisime hiljem kaemas, vesi on juba piisavalt alanenud. hämmastavalt palju loomaradu. tamm on ka mingil kujul olemas, aga ei takista hetkel voolu. ja rundub, et rebased käivad läheduses sigatsemas. tina…
Posted by jospel 
