Vaatan mina siis Järvamaad

Kuidagi juhtus nii, et sattusin jälle Järvamaale mängima-laulma. Traditsiooniliselt. Täiesti ebatraditsiooniliselt seekord mitte näituse avamisele või luuleõhtule, vaid tantsuks. Aga kant ikka sama.

Start kaugelt-kaugelt Põlvamaa tagaotsast, Lõunakas kiire Europeade ja edasi koju. Kola peale, varbad puhtaks ja tuld. Piibe maantee: krt, Kaarepere eest on tee üles võetud. Ok, see on mööduv nähtus. Vihm. Alguses vaikne, ja siis muudkui hakkab tulema… Käravetele jõudes hõreneb taas. Kiire telefonikõne: “Kuule, kuidas täpselt siit edasi tuli minna?” “Sõida edasi, ma ootan oma autoga bussipeatuses.” Tehtud. Kohal. Ja vihm tiheneb. Hmm. “Huvitav, kuidas ma selle kola sinna alla platsile saan…? Ja kes selle pärast üles tagasi tassib…?!” Ilmaprognoosi uuring, nõupidamine kohalike orgaseerijatega… “Sõida alla, kui kuivaks läheb, küll üles tuleb.” Done ja done. Koli kenasti telgi all, elekter olemas, soundcheck. Jess, viimase peal! 18:20. “Hei, me tulime just tantsima, ära veel ära lõpeta!” Ok, veel kaks kiiret lugu ja autosse viisakamaid pükse jalga kiskuma. 19:00. Lavale. Teise loo ajal tuleb üks korraldajaist: “Tulge sööma, me siin mõtlesime, et alustaks tantsuga kella üheksast. Ega sellest probleemi ei ole?” Noh, ei ole…

Ports tüütusi: “Kuule, kas ma laulda saan? Tead ma olen N+1 aastat karaokevõistlustel käinud…” “Jaa, ma mängisin ka omal ajal bändis, aga noh, näed…” ja näitab sae alt läbi käinud näppu. Jnejnejne. Ja nii õhtu otsa: “Tiigrikutsu!” “Ei saa!” “Käime katuseid mööda!” “Ei käi!” Hämmastav…

Kõige populaarsemad lood: “Ära ütle, et elu on inetu, halb” ning (tõsise üllatusena) “Kodru rabas” diskoversioon. Noojah, mis ma oskan öelda…

Igatahes suutis kell mingil hetkel üks saada ja sellest isegi üle minna, seega pillid kotti, kola peale ja minekut. Läks küll üles, kuigi teekene oli kitsas ja nats järsem kui Tartu parkimismajade siise- ja väljasõidud. Nii, nach Tartu! “Kle, peaks Küllikesele helistama ja kohvi nõudma…” “Ta magab ju.” “No aga telefoni peale ärkab ju üles?” Arutelu käigus olime õgest kohast nagunii möödunud.

Udu. Meeletu udu. Hiireke laskis silma looja, kuna ma ei lubanud tal arvutit lahti teha, mina aga muudkui punnitasin. Kehvematel hetkedel oli nähtavus vaevalised 30 meetrit, kihutasime nagu meeletud 30-ga. Õnneks andis vahepeal tagasi, aga Järva-Jaanist Jõgevani oli piimasupp. Edasi läks juba paremaks, kohati. Haa, ja enne Jõgevale jõudmist… Rebasepoisid teel, üsna keskel. Võtsin kiiruse veelgi maha, jooksid kahele poole ära ning jäid mööduvat autot huviga jälgima. Enne kui hoo üles sain, tuli vastu 3-4 noort, kenasti käsikäes, ja oligi jälle mingi külake. Teeääres bussiootepaviljon, ja selles hele tagumik üles-alla liikumas. Nojah, kodutud noored, ma ütlen… Ja siis edasi vahejuhtumiteta koduni. Poole viieks oli kola maas, varbad puhtad ja Une-Matiga seis üles rebitud. Natuke on veel zomps olla.

Jäärgmine kord jälle!